Eesti vanausuliste köök on äärmiselt lihtne ja seejuures maitsev. Lihtne, kodune maatoit viib tagasi juurte juurde, ja sellega on tallel hoitud pärandi maitse. Toiduainetes on enim kasutusel kala, sibul, kartul, tatar, erinevad küpsetised nagu pirukad ja plaadikoogid. Kindlasti ei puudu sellest köögist ka pliinid, hoidised ja keedetud suhkur ehk vanausuliste maius mida teekõrvale põske pistetakse.
Ivan Tšai ehk põdrakanepitee
Ivani tee nime all tuntuks saanud põdrakanepiteed vamistatakse samal moel kui musta teed. Põdrakanepitaime lehed kääritatakse, seejärel hõõrutakse ja siis kuivatatakse. Vanausulised kasutavad Ivani teed iga ihu- ja ka vaimuhäda korral.
Ivan-Tšaid on Venemaal tuntud rohkem kui kümme sajandit, tsaariajal kasutati seda Hiina tee asemel. Hilisemal ajal sai Ivan Tšaist üks olulisemaid Venemaa ekspordiartikleid.
Põdrakanep on eriti tõhus kasvajate, gastriidi, koolikute, mao ja kaksteistsõrmiku haavandtõve vastu ning eesnäärmehaiguste raviks.
Harilik sigur
Sigurit tuntakse eelkõige kohvi aseainena ja seedetegevuse parandajana. Juuri kogutakse sügisel septembris-oktoobris. Puhtakspestud juured tükeldatakse ja kuivatatakse temperatuuril 50–60 °C. Lehti ja ürti varutakse õitsemise ajal. Selleks lõigatakse umbes 15 cm pikkuselt maha õite ja lehtedega ladvaosa ning kuivatatakse temperatuuril 40–50 °C.
Tänapäeval kasutatakse sigurit meditsiinis isutuse ja seedehäirete korral. Siguri juured suurendavad söögiisu, ergutavad seedimist ning soodustavad sapi teket ja nõristust. Lehtede ja juurte vesitõmmis aitab podagra, liigesereuma ja hemorroidide puhul. Eesti rahvameditsiinis juuakse siguri õitest tehtud teed lahtistava toime eesmärgil.
Tedremaran (kalganovka)
Tedremarana puhul on oluline tema juur, mis on tuntud ravimtaim. Risoomi kogutakse varakevadel või sügisel, alates septembrist. Juured kaevatakse üles, pestakse mullast puhtaks, lõigatakse tükkideks. Kuivatada võib teda nii elektrilises kuivatis, pööningul kui varjualuses. Ruumides võib panna teda kuivama õhukese kihina lauale. Rikneb harva, sest sisaldab suurel hulgal parkaineid. Kuivatatud juuri hoitakse kuni 5 aasta riidest kotis.
Tänapäeva meditsiin kasutab tedremaranat kui verejooksu peatavat, põletikuvastast, rögaeritust suurendavat, valuvaigistavat ja rahustavat vahendit. Tedremarana preparaate kasutatakse soolestiku, maohaavandi, kopsupõletiku ja köha raviks.
Peipsi sibul
Sibulakasvatus hakkas Peipsi äärsetes piirkondades arenema 19. sajandi keskel, kui kohalikud inimesed hakkasid kasvatama Venemaal Penza oblastis Bessonovka külas aretatud sibulasorti. See sibulasort kohanes siinsetes tingimustes hästi ja hakkas kohalikes tingimuses andma suuri ja stabiilseid saake. Peipsi sibula kasvatustehnoloogia on osa pärand-kultuurist. Sibulat kasvatatakse kõrgpeenardes, sest sibul ei taha liigvett, küll aga niiskust. Kuna Peipsi ääres on tegemist vana järvepõhjaga, kus on kõrge põhjavesi, siis tagavad just kõrgpeenrad kõige paremad kasvatustingimused.
Peipsi sibul on maitselt kibe, kuid sisaldab ka palju suhkruid, mis aitavad kaasa sibula säilivusele. Korralikult kuivatatud sibul säilib toatingimustes kuni uue saagini.
Vanausuliste maius ehk keedetud suhkur
tükk magusat koorest ja suhkrust keedetud maiust pistetakse omale põske ning seejärel rüübatakse teed peale. Niikaua kui jätkub suhkrut põses juuakse teed. Kui suhkur saab otsa, pannakse põske uus ja kogu protsess kordub. N
Millal täpselt hakati keedusuhkrut valmistama, pole täpselt teada, küll aga seostatakse seda kohaliku uskumusega, et piimaga läbi keedetud suhkur on kasulikum kui tavaline valge. Sadakond aastat võib selle suhkrutoote vanuseks aga vabalt pakkuda.
Miks aga hakati suhkurt koorega keetma on teada: nimelt hakkas millalgi levima nii Venemaal kui ka Peipsimaal Ivani tee ehk Ivan-Tšai asemel Inglaste poolt populaarseks “joodud” India must tee. Kohalikud aga pidasid seda teed liiga mõruks ning vajasid selle “all loputamiseks” midagi magusat.