Ikoon kui religioosne pühapilt annab värvides ja kujundites edasi kristluse tõekspidamisi ja igavikulist jumalikku maailma ning mitte maist reaalsust.
Ikoon kui teoloogia pildis tekkis varakristlikul ajal ning jõudis Venemaale 10. saj lõpul Bütsantsi kaudu. Sealt pärit motiividele lisandusid aja jooksul kohalikud legendid ja pühakulood ning rahvuslikud jooned.
Nikaia kirikukogu (787 a.) tunnistas ikoonide valmistamise ja austamise traditsiooni Evangeeliumi kuulutusega kooskõlas olevaks, kuna see annab tunnistust Jumala Sõna nähtavaks ja kujutatavaks saamisest. Sellest seisukohast lähtuvadki reeglid, mis moodustavad ikoonimaalimise kirikliku kaanoni (reeglite ja normide kogumi). See kaanon määrab ära ikoonil kujutatu välisilme, aga samuti pühade sündmuste kompositsioonid. Kord juba ikoonil kujutatud püha isik püüti säilitada samasugusena kõigil järgnevatel ikoonidel, et ta oleks äratuntavad ka aastasadade möödudes. Näiteks kirikupärimuse järgi maalis evangelist Luukas Jumalaema kujutise tema eluajal. Sellest portreest lähtuvad kõik hilisemad Jumalaema kujutised.
Ikoonil „Püha Luukas maalib Jumalaema portree“ on pühaku õla taga kujutatud Jumala ingel Sofia (tarkus) kes juhib tema kätt. Ikoonitegija vahendabki vaid Jumala sõnumit. Ta peab vältima oma loomingut ja isikupära, mis on iseloomulik maalikunstnikule. Iga samanimeline ikoon on eelmise kordus kuid mitte täpne koopia. Muutuda võib suurus, materjalikasutus ja erinev on meisterlikkuse tase. Ikooni valmistamise juures ei piisa ainult tehnilistest oskustest, retseptidest ja õigetest eeskujujoonistest vaid oluline on tegija avatus ja vaimne valmisolek jumalikeks püüdlusteks.
Traditsioonilise ikooni valmistamiseks kasutatakse looduslikke materjale, mis sümboliseerivad Jumala poolt loodud maailma. Taimeriiki tähistavad ikooni aluseks olev puitplaat ja linane või puuvillane kangas. Maapinnast pärinevad kriit, värvimullad ja poolvääriskivid värvide jaoks sümboliseerivad maad. Loomset päritolu sideained nagu kalaliim ja munakollane sümboliseerivad loomariiki.